Jälle on asjad nii kohutavalt palju muutnud, et ma ei oska kohe mitte kui midagi öelda. Paari postitusega olen tegelikult pattu teinud ja need vanasse blogisse kirjutanud, lihtsalt sellepärast, et mul oli nii kohutvalt raske 10 cm kaugusel olevast karbist paberiblokk välja võtta ja sealt oma kasutajanimi ja parool meelde tuletada. Vahel ongi kõige lihtsamad asjad nii raseked teha ja kõige lihtsamd otsused nii rasked otsustada. Aga ma otsustasin, ja otsustasin selle lõpetada. Osalt tema pärast, osalt enda pärast. Aga nagu elu on näidanud, siis jätkuvalt iseendapärast ja sellepärast, mdia keegi teine minu sisse on jätnud. Nagu umbrohi, sa kisud ja katkud ja vaatad, ta lamab elutult sinu silmees. Ja sa oled kindel, et seekord said sa ta kogu juurega kätte, kuni paari päeva pärast näed, et ta kasvad veel jõudsamalt oma vanal kohal edasi. Mida sa teed? Pole muud teha kui oodata. Ja seda ma teengi. Ootan, ise teadmata mida, lihtsalt ootan. Ootan paremat algust."Sa tead"
Ükskõik kui palju,
sa ennast nead ,
sa südames näed kui valju,
on hääl mis ütleb, mida tegema pead
Sa tead,
isegi nii paganama hästi,
et need olid sinu enda vead,
mitte miski, mida sul teha kästi
Ja sa näed,
mis toimub su südame sees,
et need on armastuse käed,
mis on avali sinu südame ees
Sul on sinu valikud ja see mis toimub su sees,
ja väikene lootus,
et pole käänuline tee su ees,
aga sa tead, et sul on minu ootus
Jah, ma ootan,
sest mida muud ma teha saan,
kui sinu kadumist pole mõtet loota,
sinuta ma eimillekski saan
-mina ise-
No comments:
Post a Comment